Ma olin ju Tartust nii vaimustuses, ja ma loodan, et olen seda endiselt, kuid pagana raske on, kui see mida ootasid polegi päris nii ja meeletu kodu ja pere ja sõprade igatsus tekib, mis paneb mu sisemuses karjuma. Ma tahan siit minema, ma tahan Võsule, ma ei suuda kannatada!
Ühesõnaga, kolisin 28.augustil Tartusse, aga kahjuks oli see super korter müügis ja maakler ei teadnud midagi sellest, et omanik võttis üürnikud sisse. Need 2 nädalat seal oli nii hea, koduna täpselt see mida ootasin,välja arvatud pesumasin, see oli ainukesena puudu! Esmaspääval(29.aug) lendas maakler koos potentsiaalse ostjaga sisse ja tahtis korterit näha, tulemuseks see, et me pidime hakkama kiiresti korterit otsima, sest hiljemalt 11.septembriks pidime välja kolima. Meil läks aga õnneks ja 6.septembriks oli meil korter olemas ja hakkasime juba seda koristama, käisin neljapääval 3 korda edasi-tagasi uue ja vana korteri vahet, võttes kaasa võimalikult palju asju,et siis reedel kiiremini kolitud saaks. Ütleme nii, kuskil 6kilomeetrit pluss päevane kõnd,et oma 10km tuli ära ja veel need rasked kotid ka(ja kui ma ütlen, et rasked siis ikka olid ka, sest olen aru saanud, et jaksan üsna palju). Igatahes, nüüd ma siin olen, hullumas.. Läksin isaga reedel koju ja pühapääval tulin tagasi. Nädalavahetusel sai libedakoolitusel käidud, väga chill oli sõita liberajal, kui auto on täiesti juhtimatu ja kuulata Guns'n'Roses'i(läks õnneks, et sõitsin sama autoga millega Viljar, kes on seal mingi sõiduõpetaja, ilmselt ka tema plaat mängis). Pühapääval enne tulekut tegin säästliku sõidu ära, tõesti aitäh Karlole, kes minu pärast sünnipääva lauast tuli puhkepääval sõitu tegema(rääkisime üksteisest mööda, ta pani mind kirja esmaspäävaks, aga mulleütles pühapääv). Ühesõnaga sellega asi ühel pool ja load saan detsembris välja vahetada. Jõudsin Tartu Liisiga ja seni maani on elu jõle sitt olnud. Need 5 ööd siin korteris olen ma olnud pool magamata, sest aknaklaasid(koos raamidega) kolisevad selle müra ja vibratsiooni tõttu. Ja üsna külm on siin ka, kuna aknad ei käi korralikult kinni. Ma arvasin, et kuna asukoht on nii super hea, siis ilmselt seda ka korter, aga üha rohkem asju hakkab mind närvi ajama. Ja ma ainult ootan neid nädalavahetusi kui ma Võsule saan. Ilmselt keegi ei mõista seda, kui väga ma koju tahan. Nüüd ma mõistan, kui väga ma talvist Võsu armastan: vaikus, rahu ja üksindus. Miks kurat peavad need korteri aknad olema Riia mnt poole!!!!!!!! Ma ei tohi ennast nii üles kütta jälle. Kuradi vihm ka, mu vihmavari kadus eelmisest korterist ära ja kui ma Chemicumist koju jõudsin, olin ma läbi märg ning tennised samuti!
Kui midagi vähegi positiivset siin on, siis seda mu kursakaaslased, kellega ma kahjuks pole saanud peale kooli palju koos olla, kuigi täna oli plaanis pannkooke osadega tegema hakata. Olen ise ka selles süüdi, et pole läinud, kui kutsutakse, aga ma lihtsalt füüsiliselt olen omadega nii läbi. Mul on raha otsas ja kõige vähem tahan ma seda küsida vanematelt. Ma käisin rebaste tutvumisõhtul esimesel nädalal ja see kolmapääv keemikute tutvumisõhtul Põhjala majas. Oli mõnus istumine ja Rainer, abivalmis kursavend viskas mu autoga koju, aitäh talle!! Ülikool on seni olnud tore, kuigi FMP loengud on huvitavad ja lõbusad, siis olles kuulnud vanematelt tudengitelt, siis Tarkpea tööd pidid olema suht kirved. Hetkel loodan, et pean esimese aasta vastu ja siis teise ja kokku vähemalt 5 aastat.
Tahan magada, aga ei saa, kuna tänavaliiklus kostub kõik tuppa, mis jätab mulje, nagu istuks reaalselt kõnniteel ja kuulaks mööda sõitvaid autosid. Väsitav, loodan, et mõne nädalaga harjun ära. Kuradi kahju, et mul kõrvaklapid ka kaduma on läinud, nimelt käisin väljas, tulin tuppa võtsin kõrvaklapid peast ja viskasin need kuskile ja kui ma hakkasin välja minema, siis ma neid kaasa enam ei võtnud. Kuidas saavad sellised asjad ära kaduda, enda tuppa?! Isegi voodi alla vaatasin, gone is gone!
Ma igatsen teid: Kati, Kelli, Eva, Paula, Etu ja Krissu, Mario ja Madis, Linda, Eliise, Kerli(teda tohutult!) ning memmekas nagu ma olen,ema ja isa ka,sest nii kuradi harjumatu on neid mitte vähemalt korra päevas näha!!
Minge kõik perse, ma pean vastu siin! Söön oma salaamivõileiba ja elu on ilus!