Tahaks karjuda, peksta, tõmmelda lihtsalt ringi, sest mu tuju läks lihtsalt niii alla nulli, et ise ka ei usu! Ja mille pärast.. no selle kuradi pärast, mille pärast alati! Ma ei suuda seda taluda, aga peaksin, sest see on loomulik. Ja kes on süüdi, ma ise, KURAT KÜLL, MA ISE OLEN JU SÜÜDI! Tahaks lihtsalt end välja elada, eii, mitte nutta, aga selle negatiivse energia lihtsalt kuskile suunata ja midagi kasulikku teha. Ma ei mõista ennast ja miks ma siis imestan, kui teised ütlevad, et ei saa must aru! See on ikka nii paganama vastik tunne, kui sul närvidest kõhus nii keerab, et sul tekivad sellepärast külmavärinad. Ma olen õõnes, tühi. Ja ma mõtlen ja muretsen liiga paljude asjade pärast, mis ei puutu minusse, aga alati suudan ma neid seostada endaga. Ma vihkan inimtundeid, sest ma olen liiga emotsionaalne teatud asjade ja inimeste suhtes. Ma ei jõua lihtsalt ära vanduda. Ja kõige parem on see, et ma ei suuda neid mõtteid ja tundeid ja arusaami viia teisteni, sest ma ei saa nendest ise ka aru. Ah pohh, ma ei viitsi enam, ehk oleks parem minna lihtsalt magama, see ju peaks aitama?!
Kõige nõmedam on see, et ma mul tujud muutuvad hetkega, ja üldjuhul ikka nii sitaks! Ma ei tea mis viga on, aga mingi kuradi kompleks mul on, ei saa olla asi muus.
Tore oli vähemalt Jürgenit täna näha, just seeing him made my day better!
Oh pagan, mul vaja hakata tegelt keemiat õppima, sest arvatavasti mul järgmine nädal pole aega enam ja 7.juuni eksam!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar