Miks just nüüd, just siis kui ma alustan vestlus ühega, hakkavad järjest teised kallid inimesed minuga rääkima ja see on nii raske, kui sa kõiki neid meeletult igatsed. Kuradi valus on! Jah ma olen inimene, kes elab ennast välja pisaratega, kui olen rõõmus siis nutan, kui olen kurb siis nutan. Rääkisin just Paulaga, saan neljapääval kokku, see teeb tuju paremaks! Ja Liisiga on ka nii hea rääkida, tahaks talle külla minna, aga kurja, nii palju kui ma Rakvere kanti satun on täpselt see, et lähen sealt edasi bussi peale ja koju. Ilmselt peab oktoobris 2 reedet ohverdama ja jääma Rakvere, et olla koos nendega, keda ammu näinud pole, see kuu lihtsalt ei kannata rahakott seda välja! Täna on juba laupääva õhtu, teisipääval jõuab Kevin ka Saksamaalt koju..lõpuks ei pea siin üksi piinlema,on vähemalt keegi, kelle peale karjuda :D Või noh, kelle kallal nokkida, see on nii hea tunne. Kui aus olla, siis tahaks, et Mario juba külla tuleks, kurja küll, palju ma teda tean? Olgem ausad, üsna vähe, aga alati on teda kuradi hea meel näha!
Präägu tahaks Koidult kalli saada, sest tema oskab kallitada!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar