Chilläxx..

..nagu ütles Merlin! True that, ei saa elada, kui hoiad end raamides ja ei lase end vabaks. Eile sai väljas käidud Rometi, ta kahe kursakaga, Kalevi ja ühe poisiga veel(kurb tõesti, aga mu oskus nimesid kergesti meelde jätta hakkab kuskile kaduma). Jajah, enne koju tulekut sai veel Rometi pool ühikas makarone söömas käia, natuke magedad, aga kõht oli üsna tühi and was still good! Korteri jõudsin umbes veerand 5 paiku ja muidugi ma pidin plärama inimestega facebookis. Hahaa, parim asi oli see, et Valle tuli minuga chattima ja tal on isegi lauseehitusega raskusi, jajaa õlu ja vana tallinn ning tequila teevad kokku korraliku niiduki. Aga ei, armas temast, ta pidi 7 tööle minema, aga veel kell pool 6 passis facebookis ja keeldus magama minemast, kuna siis tekib jube pohmakas ja ta ei ärkagi üles. Aga jah, ma ise jäin veel filmi vaatama ja mingi hetk avastasin, et pool filmi on läbi ja mu parim uni ka, sest ärkasin kolmveerand 7 üles, märkamatult olin maganud tund aega maha.. ja mul hakkas pea valutama(biiva teeb omatöö). Vaatasin filmi rõõmsalt edasi, kuni mõtlesin, et sitta kah, jään parem magama, muidu magan terve päeva maha. Nüüd olen rõõmsalt 3 tundi üleval olnud(kell saab kohe 3) ja söönud ja joonud 3 kruusi kohvi(just love it, Kevinil on mingi Irish Cream maitsekohv, mida ma koguaeg kohvipulbrile lisan) fariinsuhkru ja piimaga.. kui vaid keegi selle kohvi voodisse ka tooks, oleks eriti luks. Täna ma olen juba täitsa heas tujus ka, 2 ööd saanud paremini magada kui varem ja üks probleem tundub ka kaduvat(ma loodan, aga kindlalt saan seda väita alles nädala pärast kõige varem).

Järjekordselt küsivad inimesed minu käest, et kas ma kurb ka olen, sest ma olen pidevalt omas häppimullis. Olen jälle suutnud inimestele jätta valearusaama, ma ei ole koguaeg õnnelik, lihtsalt siiamaani on olnud mul hea tuju, teatud eranditega!

Tänane peale lõuna ilmselt kulub mul koristamise ja õppimise peale(õhh 200 füüsika ülesannet vaja reaalselt läbi vaadata, are you kiddin me? Ja siis ehk väike kohv ja piip, alone! Kurja, Kev võiks juba tagasi Tartus olla! 

Ja lase omale veel meeste lõhna peale, pluusel see ikka küljes :)

Lained!

Miks just nüüd, just siis kui ma alustan vestlus ühega, hakkavad järjest teised kallid inimesed minuga rääkima ja see on nii raske, kui sa kõiki neid meeletult igatsed. Kuradi valus on! Jah ma olen inimene, kes elab ennast välja pisaratega, kui olen rõõmus siis nutan, kui olen kurb siis nutan. Rääkisin just Paulaga, saan neljapääval kokku, see teeb tuju paremaks! Ja Liisiga on ka nii hea rääkida, tahaks talle külla minna, aga kurja, nii palju kui ma Rakvere kanti satun on täpselt see, et lähen sealt edasi bussi peale ja koju. Ilmselt peab oktoobris 2 reedet ohverdama ja jääma Rakvere, et olla koos nendega, keda ammu näinud pole, see kuu lihtsalt ei kannata rahakott seda välja! Täna on juba laupääva õhtu, teisipääval jõuab Kevin ka Saksamaalt koju..lõpuks ei pea siin üksi piinlema,on vähemalt keegi, kelle peale karjuda :D Või noh, kelle kallal nokkida, see on nii hea tunne. Kui aus olla, siis tahaks, et Mario juba külla tuleks, kurja küll, palju ma teda tean? Olgem ausad, üsna vähe, aga alati on teda kuradi hea meel näha!

Präägu tahaks Koidult kalli saada, sest tema oskab kallitada!

Vastuolu

Ma olin ju Tartust nii vaimustuses, ja ma loodan, et olen seda endiselt, kuid pagana raske on, kui see mida ootasid polegi päris nii ja meeletu kodu ja pere ja sõprade igatsus tekib, mis paneb mu sisemuses karjuma. Ma tahan siit minema, ma tahan Võsule, ma ei suuda kannatada!

Ühesõnaga, kolisin 28.augustil Tartusse, aga kahjuks oli see super korter müügis ja maakler ei teadnud midagi sellest, et omanik võttis üürnikud sisse. Need 2 nädalat seal oli nii hea, koduna täpselt see mida ootasin,välja arvatud pesumasin, see oli ainukesena puudu! Esmaspääval(29.aug) lendas maakler koos potentsiaalse ostjaga sisse ja tahtis korterit näha, tulemuseks see, et me pidime hakkama kiiresti korterit otsima, sest hiljemalt 11.septembriks pidime välja kolima. Meil läks aga õnneks ja 6.septembriks oli meil korter olemas ja hakkasime juba seda koristama, käisin neljapääval 3 korda edasi-tagasi uue ja vana korteri vahet, võttes kaasa võimalikult palju asju,et siis reedel kiiremini kolitud saaks. Ütleme nii, kuskil 6kilomeetrit pluss päevane kõnd,et oma 10km tuli ära ja veel need rasked kotid ka(ja kui ma ütlen, et rasked siis ikka olid ka, sest olen aru saanud, et jaksan üsna palju). Igatahes, nüüd ma siin olen, hullumas.. Läksin isaga reedel koju ja pühapääval tulin tagasi. Nädalavahetusel sai libedakoolitusel käidud, väga chill oli sõita liberajal, kui auto on täiesti juhtimatu ja kuulata Guns'n'Roses'i(läks õnneks, et sõitsin sama autoga millega Viljar, kes on seal mingi sõiduõpetaja, ilmselt ka tema plaat mängis). Pühapääval enne tulekut tegin säästliku sõidu ära, tõesti aitäh Karlole, kes minu pärast sünnipääva lauast tuli puhkepääval sõitu tegema(rääkisime üksteisest mööda, ta pani mind kirja esmaspäävaks, aga mulleütles pühapääv). Ühesõnaga sellega asi ühel pool ja load saan detsembris välja vahetada. Jõudsin Tartu Liisiga ja seni maani on elu jõle sitt olnud. Need 5 ööd siin korteris olen ma olnud pool magamata, sest aknaklaasid(koos raamidega) kolisevad selle müra ja vibratsiooni tõttu. Ja üsna külm on siin ka, kuna aknad ei käi korralikult kinni. Ma arvasin, et kuna asukoht on nii super hea, siis ilmselt seda ka korter, aga üha rohkem asju hakkab mind närvi ajama. Ja ma ainult ootan neid nädalavahetusi kui ma Võsule saan. Ilmselt keegi ei mõista seda, kui väga ma koju tahan. Nüüd ma mõistan, kui väga ma talvist Võsu armastan: vaikus, rahu ja üksindus. Miks kurat peavad need korteri aknad olema Riia mnt poole!!!!!!!! Ma ei tohi ennast nii üles kütta jälle. Kuradi vihm ka, mu vihmavari kadus eelmisest korterist ära ja kui ma Chemicumist koju jõudsin, olin ma läbi märg ning tennised samuti! 

Kui midagi vähegi positiivset siin on, siis seda mu kursakaaslased, kellega ma kahjuks pole saanud peale kooli palju koos olla, kuigi täna oli plaanis pannkooke osadega tegema hakata. Olen ise ka selles süüdi, et pole läinud, kui kutsutakse, aga ma lihtsalt füüsiliselt olen omadega nii läbi. Mul on raha otsas ja kõige vähem tahan ma seda küsida vanematelt. Ma käisin rebaste tutvumisõhtul esimesel nädalal ja see kolmapääv keemikute tutvumisõhtul Põhjala majas. Oli mõnus istumine ja Rainer, abivalmis kursavend viskas mu autoga koju, aitäh talle!! Ülikool on seni olnud tore, kuigi FMP loengud on huvitavad ja lõbusad, siis olles kuulnud vanematelt tudengitelt, siis Tarkpea tööd pidid olema suht kirved. Hetkel loodan, et pean esimese aasta vastu ja siis teise ja kokku vähemalt 5 aastat.

Tahan magada, aga ei saa, kuna tänavaliiklus kostub kõik tuppa, mis jätab mulje, nagu istuks reaalselt kõnniteel ja kuulaks mööda sõitvaid autosid. Väsitav, loodan, et mõne nädalaga harjun ära. Kuradi kahju, et mul kõrvaklapid ka kaduma on läinud, nimelt käisin väljas, tulin tuppa võtsin kõrvaklapid peast ja viskasin need kuskile ja kui ma hakkasin välja minema, siis ma neid kaasa enam ei võtnud. Kuidas saavad sellised asjad ära kaduda, enda tuppa?! Isegi voodi alla vaatasin, gone is gone!

Ma igatsen teid: Kati, Kelli, Eva, Paula, Etu ja Krissu, Mario ja Madis, Linda, Eliise, Kerli(teda tohutult!) ning memmekas nagu ma olen,ema ja isa ka,sest nii kuradi harjumatu on neid mitte vähemalt korra päevas näha!! 

Minge kõik perse, ma pean vastu siin! Söön oma salaamivõileiba ja elu on ilus!