Otsisin titepilti, leidsin ja hakkasin nutma.
Tegin füüsika mappi korda, kirjutasin kokkuvõtet ja hakkasin nutma.
Korjasin sahtlitest õpikuid kokku ja hakkasin uuesti nutma.
Panin muusika mängima, et läheks paremaks, kuid läks hullemaks.
Vähemalt see on hea, et ma ühte kirja üles ei leidnud, muidu ei suudaks enam magama ka jääda.
Mis kurat nüüd minuga toimub?
Kool saab läbi ja me lähme lahku, mitte kunagi ei ole enam nii nagu enne.
Te kõik lähete ära ja paljud teist võtavad killukese minust endaga.
Raske on astuda järgmist sammu, kuid ma juba ammu ootan seda ju.
Iseloom nõrk! Hing õrn ja süda suur. Kõik on ju nii lihtne.
Ülekõige tahaks ma minna, minna ja jalutada, aga täna ei saa ma kuskile.
Olen lihtsalt kurb, kuid tean, et see on möödub nagu iga mu teine emotsionaalne hetk.
Veel homne päev ja siis tutipäev ja ongi kõik! Armas on kuulata, kuidas õpetajad räägivad, et hakkavad meid taga igatsema. Me pole mingi mööduv nähtus, vaid meist jääb maha pisike jälg :)
Ja sa läed, ja sa läed, sa läed, kuni lõpuks näed, su ees on enda jäljed liiva pääl..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar